Diabeetiline haavand
Diabeetilise haavandi tekkepõhjus võib erineda. Umbes 40% neist on neuropaatilise tekkega ja 25% põhjustatud arteriaalse verevarustuse häirest (vt. arteriaalne haavand). Ülejäänud diabeetilised haavandid on segatüüpi ehk neurotroofilised haavandid.
Neurotroofiline haavand paikneb peamiselt labajala plantaarsel pinnal nn. rõhupunktides (kuhu langeb suurim keharaskus), näiteks kannapiirkond või mõne varba all. Sellise haavandi tekke päästikmehhanismiks võib olla mikrotrauma, sest diabeetikuil on labajala tundlikkuse häireid ja ta ei pruugi näiteks märgata, kui suvel satub kinga sisse liiva, mis nahka vigastab.
Neurotroofilise haavandi põhi varieerub roosast/punasest kuni pruuni/mustani, sõltudes peamiselt paiksest verevarustusest. Haavandi servad on teravad, haavand oleks nagu ümbritsevast koest välja lõigatud . Väga sageli on haavandi servades kallus ehk mõhnkude.
Seetõttu peaksid diabeetikud regulaarselt külastama jalaravi- või diabeedikabinetti ning hooldama igapäevaselt oma jalgu, et ennetada haavandite teket ning vajadusel kandma spetsiaalselt neurotroofiliste haavandite jaoks sobivaid jalanõusid ning sisetaldu. Enne ravi algust peaks veresoontekirurg hindama jala verevarustuse seisundit.
Diabeetilise haavandi ravi
- Sobivad sidemed/plaastrid, et vähendada survet haavandi piirkonnale
- Spetsiaalsed abivahendid – sisetallad, pehmendused, jalanõud jne.
- Põletikulise haavandi korral on vajalik kiireloomuline kirurgiline haavapuhastus ja süsteemne antibakteriaalne ravi.