Saamaks teada, millises ulatuses vastutavad 21. sajandi inimesed oma tervise eest ise ning millega nad peaksid arvestama, kutsusime meditsiini, tervisekindlustusseltside ja tervishoiutööstuse eksperdid koos patsientidega õpikojas osalema: need interdistsiplinaarsed eksperdid töötasid Kasseli innovatsioonilaboris „Neue Denkereis“ (Uus mõttekoda) uute katsumuste uute lahendustega – piiramata oma mõtlemist ning kandmata silmaklappe.

Dr Stefan Bösner ei tea vastust. Kuid ainult siis, kui talle esitluse kohta küsimus esitatakse. Marburgist pärit üldarst ja ülikooli professor on just piltide, slaidide ja Lego klotside abil pakkunud välja uue idee, kuidas panna patsiente oma tervise eest paremat hoolt kandma. 53-aastane mees töötas selle toote välja koos tervisekindlustusseltsi esindaja, stoomihaige ja IT ettevõtjaga. Õpikoja juht Zwetana Penova küsib, mis toote nimeks peaks saama. Bösner kehitab õlgu. Justkui küsides: on sel tähtsust? Kas olulisem pole see, kas toode reaalsuses ka töötaks? „Healthpal,“ soovitab keegi rühmast. Stefan Bösner naeratab. Pole paha.

Kuus tundi varem: kümme inimest üle kogu Saksamaa kohtuvad esmakordselt „Neue Denkerei“ ühisloome ruumis, endises trükikojas Kasseli südames. Kõrged seinad, rasked terastalad, palju liigutatavaid seinu värvilise graafika ja õpikoja materjalidega. Iga osaleja oli spetsialiseerunud väga erilistele valdkondadele – suurandmed, meditsiinilised teadmised, kasutajakogemus (UX), filosoofia, juhtimine ning eelkõige elukogemus. Sest igaüks neist on potentsiaalne patsient, kes on huvitatud, et meie tervishoiusüsteem jätkaks toimimist veel väga pikka aega.

„Seisame silmitsi probleemiga, mille saame lahendada ainult koos,“ ütleb dr Meinrad Lugan, B. Brauni juhatuse liige. Tervishoiukulud tõusevad igal aastal. Samal ajal, kui ravi muutub aina tehnilisemaks ning kallimaks, on 56% inimestel tänapäeval juba piiratud tervishoiupädevus ning nad suudavad vaevu selle ülikeerulise süsteemiga sammu pidada. „Me ei taha täna monolooge pidada,“ ütleb Lugan motole viidates, „vaid dialoogi astuda.“ Päeva uurimisküsimused kuvatakse ekraanil.

(1) Kuidas süsteem saaks innustada üksikisikuid oma tervise eest hoolt kandma?

(2) Ja kui palju vastutust üksisik tegelikult kannab?

Osalejad moodustavad kaks rühma: „Kasutajate“ rühm ja „Süsteemi“ rühm. Järgmise paari tunni jooksul rünnatakse status quo’d kahest küljest, alt üles ja ülalt alla.

Ruumi ühes nurgas istuvad B. Brauni juhatuse liige Meinrad Lugan, meditsiinieetika professor Dominik Groß ja kasutajakogemuse spetsialist Claudia Sinnig omamoodi puidust platvormil ja kuulavad Timo Hertwigi: vaid mõni aasta tagasi kaalus Põhja-Hessest pärit 39-aastane masinapaigaldaja 150 kilogrammi ning lõpetas kõrge vererõhu ja rebenenud soolestikuga haiglas. „Teadsin, et ma ei saa niimoodi jätkata,“ ütleb Hertwig. „Esmalt hakkasin jalutamas käima ja siis hakkasin jooksma. Väikesed eesmärgid, mis tundusid saavutatavad.“ Tema õpikoja kolleegid on empaatilised ja kaasaelavad: eriti kuna seda juttu on selle saleda, sportliku ja säravate silmadega mehe suust keeruline uskuda. „Arstide jaoks pole midagi paremat kui omaalgatuslikud patsiendid,“ ütleb Dominik Groß. Õpikoja rühm püüab nüüd leida võimalusi Timo eduloo võimalikult sagedaseks reprodutseerimiseks. Konsensus: maailm on headeks ideedeks valmis.

Claudia Sinnig: „Tervis, teadvelolek ja kliimakaitse on praegu väga popid – või on asi minu Berliini mullis?“

Dominik Groß: „Varem olid Gaulloise’i sigaretid intellektuaalide märgiks. Tänapäeval näeb ülikoolis harva suitsetajaid.“

Meinrad Lugan: „Kuid mis tervis tegelikult on? Kas meid huvitab meditsiiniline määratlus või inimeste subjektiivne heaolu?“

Algne õppimisefekt: enne probleemi lahendamise alustamist tuleb välja töötada ühine arusaam ülesandest. Teine töörühm keskendub dekonstruktsioonile: „Minu esimene lähenemine oleks küsimuse osadeks jagamine,“ ütleb Julia Schröder, BKK ennetamise ekspert.

Stefan Bösner, üldarst: „Fakt, mida tihti varjatakse on see, et mitte kõik arstid ei taha, et nende patsiendid oleksid informeeritud. Sest kui inimesi võimestatakse, peab keegi teine võimu ära andma.“

Julia Schröder: „Enamik ennetusprogramme jõuavad vaid inimesteni, kes on juba terved ja see suurendab „sotsiaalset lõhet“. Küsimus on, et miks ebakindlates tingimustes olevad inimesed ei reageeri sellele, mida neile pakutakse?“

Stefan Bösner: „Selle põhjused asuvad ka väljaspool tervishoiusüsteemi. Kolme lapsega üksikemal ei ole tihti ennetamiseks aega.“

Jan Hacker, ettevõtja: „Vastutasuks saadav osa on nii ebaselge. Kas sörkimine annab parema vererõhu? Või tekitab põlve liigesepõletiku? Kuidas tegeleda „viivitatud naudingu“ probleemiga?

Ekkehard Mittelstaedt, MGS GmbH tegevdirektor: „Tuleb tunnistada: mitte teada tahtmine on inimõigus. Kuid selle otsuse tagajärjed tuleb kõigile selgeks teha.“

Stefanie Hirsch, kindlustusseltsi administratiivtöötaja ja stoomihaige: „Teave on kõikjal laiali. Töötaja vajab teistsugust teavet kui noor inimene. Mõtlen brošüüre lugedes tihti, et kas nad on üldse mind silmas pidanud?“

Õpikoja rühm kohtub täiskogus, tööistungite vahepealses miniparlamendis, kus esitatakse ideid ja arutatakse järgmiseid samme. Pärast põhiprobleemide tuvastamist luuakse neist ülesanded: „Kuidas saaksime toetada ______, et saavutada _______? Nüüd viskavad töökojas osalejad ideid seinale. Varsti ilmub liigutatavatele sinetele värviline paanimosaiik. Zwetana Penova ütleb: „See samm keskendub kvantiteedile, mitte kvaliteedile. Kirjutage üles kõik, mis teile pähe torkab.“

„Kasutajate“ meeskond on võtnud eesmärgiks luua toote, mis aitab 15–25-aastaseid digimaailmas hästi orienteeruvaid noori, kes kipuvad olema ülekaalulised. Märkmepaberid tekivad seinale:

• toitumine õppeainena koolis;

• koolitused vanematele;

• mõjutatud inimeste Instagramipostitused

• liitreaalsuse võistluste algatamine sõprade seas;

• tasuta jõusaal;

• CO2 sertifikaadid sörkimiseks; 

• …  

Kümne minuti möödudes seisavad neli eksperti värvilise seina ees ning püüavad jaotada ideid kategooriatesse nagu haridus, stiimulid ja sundus. Kõik on viimase lähenemise vastu. Ja mitte ainult seepärast, et paberitükil seisab „neuro-implantaat“ (mille taha on autor kirjutanud: „pole võimalik“). Selles õpikojas ei ole mõtetel piiranguid.

Teises rühmas vaevab üks osalejatest endiselt pead ülesande ulatusega. „Me oleme filosoofid,“ ütleb Ekkehard Mittelstaedt, MGS E-Portal GmbH tegevdirektor ja pikaaegne Saksamaa tervishoiu IT liidu tegevdirektor. Nad ei alusta patsientidest või inimestest, nad küsivad endilt, milliseid tööriistu tervishoiusektoris patsientide paremaks toetamiseks vajatakse.

Ekkehard Mittelstaedt: „Me vajame kindlasti tervishoiusektoris meetodite dünaamilist konkurentsi, selle asemel et oodata pidevalt ühte suurt lahendust, mida kunagi ei tule.“

Julia Schröder: „Tervishoiuharidus koolides võiks pakkuda süstemaatilisi ja professionaalseid teadmisi: treening, toitumine ja digiteerumine.“

Jan Hacker: „Kas õpetajad on oma kõrge läbipõlemise määraga tõesti parimad terviseinfo edasiandjad?“

Stefan Bösner: „Infot ja juhendeid on nii palju. Uute projektide asemel soovin arstina mõnikord meta-otsingumootorit, mis seda kõike filtreerib ja juurdepääsetavaks muudab.“

Õpikoja meeskond kohtub taas täiskogus. Nüüd on neil palju ideid. Kuid kuidas neid tõelisuseks muuta ja katsetada? „Tulevik on liiga keeruline, et seda põhjalikult läbi mõelda,“ ütleb Zwetana Penova. „Seepärast aitab näiteks see, kui paneme kirja stsenaariumi või visualiseerime tuleviku pilte.“ Esimese sammuna hindavad rühmad nüüd olemasolevaid lähenemisviise, kasutades selliseid omadussõnu nagu „empaatiline“, „innovaatiline“ ja „realistlik“ – seejärel valib iga meeskond idee, mida prototüübiks arendada. Penova annab neile veel ühe näpunäite: „Ärge küsige, mis ideega valesti on, küsige parem, milline see võiks olla.“

Laual on Lego Play klotsid, kujundid ja „stseenid“, mis on välja töötatud tarkvarafirma SAP uuenduste edendamiseks. Pildid nutitelefonidest, inimestest, majadest, linnadest. Ühegi osaleja arvates ei ole veider mänguasjade või laste käsitöövahenditega mängida. Ruumist kõlab palju naeru. Lõpuks: arutamise asemel tegemine.

„Kasutaja“ meeskond töötab liitreaalsuse rakenduse kallal, mis arvutab välja kasutaja vormisoleku hinnangu. Kasutajakogemuse disainer Claudia Sinnig, kasutab väikest Lego kuju, kes pargib auto tee äärde ja sõidab rattaga linna. Süsteem, mida sümboliseerib nutitelefoni ikoon, tunneb tegevuse automaatselt ära ja premeerib otsust: väikesele paberist mõttemullile ilmub uus skoor: +100 punkti.

Meinrad Lugan: „Et inimesed kaasa mängiksid, võiksid mõjutatud suunamudijad Instagramis oma lugusid rääkida.“

Timo Hertwig: „Me peame saama end teistega võrrelda.“

Claudia Sinnig: „Skoor ei saa olla liiga „virtuaalne“. Raha on endiselt parim stiimul. Kas me saaksime skoori siduda maksude või kindlustusseltsidega?“

Dominik Groß: „Sellises süsteemis osalemine peab kindlasti olema vabatahtlik. Me ei taha patsiendiandmete avalikustamist. Ja ravikindlustusseltsidesse ei tohi jõuda krüptimata andmed.“

Kui „Kasutaja“ meeskond on oma idee ruumile ette kandnud, järgneb „Süsteemi“ meeskonna prototüüp. „Süsteemi“ meeskond visualiseerib prototüüpi samuti keerulises keskkonnas ning nad kasutavad väga sarnaseid ikoone ja sümboleid – dollarimärke, nutitelefone ja spordivarustust. „Kasutaja“ ja „Süsteemi“ meeskond lähenevad lahendusele kahest eri suunast. „Süsteemi“ meeskond alustab rollimänguga. Kaks aastat stoomihaige olnud Stefanie Hirsch kohtub üldarsti Stefan Bösneriga. Meeleolu on pingevaba. Nad on möödunud tundidega teineteist hästi tundma õppinud.

Stefan Bösner: „Tere, te näete hea välja. Mida ma teie heaks teha saaksin?“

Stefanie Hirsch: „Tunnen ennast pärast viimast operatsiooni endiselt nõrgalt.“

Stefan Bösner: „Olete ka palju kaalu kaotanud. Mis te arvate, kui seaksime endale eesmärgiks järgmise kolme kuuga viis kilo juurde võtta? Võin teile retsepti kirjutada ja teile programmi koostada.“

Stefanie Hirsch: „Jah, see kõlab hästi!“ 

Stseen lõpeb. Majandusteadlane Ekkehard Mittelstaedt astub ette. „Siin tehti leping,“ ütleb ta peaaegu pühalikult. Toode, mille rühm hiljem „Healthpaliks“ ristib, premeerib osaleja käitumist just nagu Paypali konto. Mittelstaedt selgitab põhimõtet: „Oletame, et ravi maksab 100 eurot. Patsiendid maksavad alati 10 protsenti. Kuid kui ta saavutab arstiga kokku lepitud eesmärgid distsipliini ja ravikohase käitumisega, saab ta Healthpali punkte, mida on võimalik ravikindlustusseltsis lunastada. Proua Hirsch näeb ravi edukust lisaks endale ka oma rahakotis.“

Rühma arvates on see põnev idee. Sest see on individuaalne eesmärk, mis hõlmab erinevaid eluolukordi ning tervise ja ravi edukuse määratlusi. Sest see pakub stiimuleid käituda vastavalt ravile. Ja sest see asetab arstid usaldusväärsete isikutena patsientide ning ravikindlustusseltside vahele, kus nad saavad iseseisvalt jälgida eesmärkide täitmist. Teisest küljest võivad ravikindlustusseltsid kasu saada, sest vähenevad kallid järelkulud ning andmed annavad ülevaate paljulubavatest ravikuuridest. Heatlhpali prototüüp on kahtlemata uus ja innovaatiline – kuid on see ka teostatav?

Ürituse lõpus kogunevad kõik taas täiskogus. Veidi väsinud, kuid üsna rahul. Osalejad paistavad isegi üllatunud olevat, kui kaugele on võimalik ühe päevaga jõuda, kui mugavustsoon ja vanad mõttemustrid selja taha jätta.

Dominik Groß: „Pühendame oma igapäevaelus liiga vähe aega avatud loovusele.“

Julia Schröder: „Vahelduseks on hea kapseldunud mõtlemisest välja murda ja ettevalmistatud rääkimispunktid kõrvale jätta.“

Timo Hertwig: „Ma arvan, et valemiks on: suured eesmärgid, väikesed sammud.“

Nii et mis õpikoja päevast kaasa võetakse? Ehk avatuse ja vabaduse tunne, mis ei kao loodetavasti kohe igapäevaeluga kokkupuutumisel. Taipamine, et heterogeensed ja transdistsiplinaarsed rühmad annavad alati üllatavaid tulemusi. „Jalutuskäikude ja rattasõitude eest CO2 sertifikaatide saamine on väga paeluv,“ ütleb B. Brauni juhatuse liige Meinrad Lugan. „See on põnev,“ ütleb Julia Schröder, „et mõlemad prototüübid jätavad ravikindlustuse sellisena, nagu me seda Bismarckist saadik tundnud olema, kaugele maha. See oleks tõeline muutus.“ Muidugi ei ole võimalik nii keerulist ja üksteisest sõltuvat süsteemi nagu tervishoiusektor, ühe nupuvajutusega taaskäivitada. Kuid see ei ole põhjus paigalseisuks. „See mõtlemis- ja tegutsemisväledus,“ ütleb Meinhard Lugan, „on eriti oluline suurte korporatsioonide jaoks nagu B. Braun.“ Ta suudab hästi ette kujutada, et ettevõtte ravikindlustuskava raames saab näiteks üksikuid tervishoiueesmärke proovida, nagu „Süsteemi“ meeskond välja pakkus. Ühel järgmisel juhatuse koosolekul on teema niikuinii päevakorras. Ta ütleb: „Kui on üks asi, mis ma täna õppisin, siis see on see, et meil pole puudu ideedest vaid ruumist.“