Mil määral vastutab patsient oma tervise eest?

Product Quick Finder

Choose a category or subcategory

Mil määral vastutab patsient oma tervise eest?

Tehnoloogilised ja demograafilised muutused seavad tervishoiusüsteemi silmitsi enneolematute keerdküsimustega.

Selleks et teada saada, mil määral vastutavad 21. sajandi inimesed oma tervise eest ja millega nad peavad kursis olema, kutsusime meditsiini-, tervisekindlustus- ja tervishoiueksperdid osalema koos patsientidega Kasseli innovatsioonilaborisse Neue Denkerei (uus mõttekoda) seminarile, kus need mitut valdkonda koondavad eksperdid töötasid ilma kinnistunud mõtteraamide ja silmaklappideta välja uusi lahendusi uudsetele keerdküsimustele.

Dr Stefan Bösneril ei ole vastust, kui talle esitatakse tema esitluse kohta küsimus. See üldarst ja Marburgi ülikooli professor tutvustas äsja piltide, slaidide ja legoklotside abil uut ideed, kuidas panna patsiendid oma tervise eest paremini hoolitsema. 53-aastane doktor arendas seda toodet koos tervisekindlustusseltsi esindaja, stoomihaige ja IT-ettevõtjaga. Töötoa juht Zwetana Penova tahab teada, kuidas võiks seda toodet nimetada. Bösner kehitab õlgu. Ta näikse küsivat: on’s see tõesti tähtis? Eks ole ju palju huvitavam, kas toode ka tegelikult toimib? „Tervisesemu,“ soovitab üks rühmaliige. Stefan Bösner naeratab. Päris hea.

Kuus tundi varem. Kasseli südalinnas asuva endise trükikoja Neue Denkerei ühisloomeruumis saab kokku kümme inimest üle kogu Saksamaa. Kõrged seinad, rasked terastalad, palju siirdeseinu, mida katavad värvikirevad graafikud ja töötoa materjalid. Igal osalejal on oma pädevusala: suurandmed, meditsiiniteadmised, kasutajakogemus (UX), filosoofia, juhtimine – ja ennekõike elukogemus. Kõik nad on potentsiaalsed patsiendid, kellel on soov tagada, et tervishoiusüsteem töötaks veel pikka aega.

„Seisame silmitsi probleemiga, mida saame lahendada ainult üheskoos,“ räägib B. Brauni juhatuse liige dr Meinrad Lugan. Tervishoiukulud kasvavad igal aastal. Kuna ravimeetodid muutuvad üha tehnilisemaks ja kallimaks, on 56 protsendil inimestest tervisealane pädevus piiratud ja nad suudavad selles ülimalt keerulises süsteemis vaevu orienteeruda. „Me ei taha pidada monoloogi,“ ütleb Lugan motole viidates, „vaid astuda dialoogi.“ Ekraanile kuvatakse päeva uurimisküsimused:
1) kuidas saab süsteem anda inimesele võimaluse oma tervist hoida?
2) kui suurt vastutust üksikisik tegelikult kannab?
Osalejad moodustavad kaks meeskonda: Kasutajad ja Süsteem. Järgmiste tundide jooksul rünnatakse senist asjakorraldust kahelt poolt: alt üles ja ülalt alla.

Kell 10.45. Mis ajendab inimesi?

Ühes toanurgas istuvad B. Brauni juhatuse liige Meinrad Lugan, meditsiinieetika professor Dominik Groß ja kasutajakogemuse spetsialist Claudia Sinnig isesugusel puidust alusel ja kuulavad Timo Hertwigi juttu. Mõne aasta eest kaalus see 39-aastane Põhja-Hesseni masinaseadistaja 150 kilogrammi ning sattus kõrge vererõhu ja soolerebendiga haiglasse. „Ma teadsin, et ei saa niimoodi jätkata,“ räägib Hertwig. „Algul käisin jalutamas, siis hakkasin jooksma. Väikesed eesmärgid, mis tundusid saavutatavad.“ Tema üllatunud töötoakaaslastele avaldab see jutt muljet – eriti seetõttu, et niisuguse saleda, sportliku ja särasilmse mehe välimuse järgi on säärast imelugu raske uskuda. „Arstidele pole midagi paremat kui enesega toime tulevad patsiendid,“ märgib Dominik Groß. Töötoa meeskond tahab nüüd leida viise, kuidas saaks Timo eduloo võimalikult sageli korduma panna. Jõutakse üksmeelele: maailm on valmis võtma vastu häid ideid.

Claudia Sinnig: „Tervis, teadlikkus ja kliimakaitse on praegu viimane mood – või kehtib see üksnes minu kitsas Berliini suhtluskonnas?“

Dominik Groß: „Varem olid intellektuaalide tunnuseks Gaulloise’i sigaretid. Tänapäeval ei ole ülikoolis suitsetajaid peaaegu nähagi.“

Meinrad Lugan: „Aga mida õigupoolest tähendab tervis? Kas meid huvitab meditsiiniline määratlus või inimeste subjektiivne heaolu?“

Esimene õppetund: enne kui asuda probleemi lahendama, tuleb välja töötada ühine arusaam ülesandest. Teine töörühm tegeleb probleemi lahkamisega: „Minu esimene võte oleks jagada küsimus osadeks,“ ütleb tervisekindlustuse ennetusekspert Julia Schröder.

Stefan Bösner, üldarst: „Sageli jääb varju tõsiasi, et mitte kõik arstid ei soovi teadlikke patsiente. Sest kui inimesed on võimestatud, peab keegi teine võimu ära andma.“

Julia Schröder: „Enamik ennetusprogramme jõuab üksnes selliste inimesteni, kellel läheb niigi hästi, ja see suurendab sotsiaalset lõhet. Küsimus on, miks ei reageeri ebakindlates oludes elavad inimesed sellele, mida neile pakutakse?“

Stefan Bösner: „Selle taga on ka põhjuseid, mis peituvad väljaspool tervishoiusüsteemi. Kolme lapsega üksikemal pole ennetustööks sageli aega.“

Jan Hacker, ettevõtja: „See, mida on võimalik vastutasuks saada, on väga ebaselge. Kas tervisejooks tagab parema vererõhu? Või aitab see põlveliigese artriidi vastu? Kuidas tulla toime nn edasilükatud rahulduse probleemiga?“

Ekkehard Mittelstaedt, MGS GmbH tegevdirektor: „Tuleb enesele aru anda, et soovimatus teada on inimõigus. Kuid selle otsuse tagajärjed tuleb kõigile selgeks teha.“

Stefanie Hirsch, kindlustusseltsi haldustöötaja ja stoomihaige: „Info on laiali pillutatud. Palgatöötaja vajab teistsugust teavet kui noor. Mõtlen mõnd brošüüri lugedes sageli: kas see on üldse mulle mõeldud?“

Kell 11.30. Probleemi tuum

Töötoa rühm koguneb ühiskoosolekule, mis on omamoodi miniparlament tööistungite vahel, kus esitatakse ideid ja arutatakse järgmisi samme. Pärast põhiprobleemide väljaselgitamist tuletatakse neist ülesanded: „Kuidas saaksime toetada ______, et saavutada _______? Töötoas osalejad pakuvad ideid, mis kuvatakse seinale. Varsti ilmub siirdeseinale värviline siltmosaiik. Zwetana Penova: „Selle etapi mõte on kvantiteet, mitte kvaliteet. Lihtsalt pange kirja kõik, mis teile pähe tuleb.“

Meeskond Kasutajad on seadnud eesmärgiks luua toode, mis aitaks 15–25-aastast ülekaalulisele kalduvat digikodanikku. Sein täitub märkmepaberitega:

  • toitumine kooli õppekavas
  • lapsevanemate koolitamine
  • asjaomaste inimeste Instagrami-postitused 
  • liitreaalsuse võistlused sõprade seas
  • tasuta fitness-saal
  • tervisejooksu CO2-sertifikaadid 
  •  …

Kümme minutit hiljem seisab kireva seina ees neli eksperti, kes üritavad rühmitada neid ideid sellistesse kategooriatesse nagu haridus, stiimulid ja sund. Viimati nimetatud arusaama lükkavad kõik tagasi. Ja mitte ainult paberitüki tõttu, millele on kirjutatud „neuroimplantaat“ (mille taha on autor kritseldanud: „pole võimalik“). Selles töötoas ei ole mõttekeelde.

Teine rühm on ikka veel hädas ülesande ulatusega. „Oleme filosoofide meeskond,“ selgitab Ekkehard Mittelstaedt, MGS E-Portali tegevdirektor ja Saksamaa föderaalse tervishoiualase IT-liidu kauaaegne tegevdirektor. Nad ei lähtu patsiendist ega inimesest, vaid küsivad endalt, milliseid vahendeid vajavad tervishoiutöötajad, et patsiente paremini toetada.

Ekkehard Mittelstaedt: „Kindlasti on meil vaja tervishoiusektori meetodite vallas dünaamilist konkurentsi, selle asemel et oodata pidevalt üht üldist lahendust, mis ei saabu kunagi.“

Julia Schröder: „Tervisekasvatus koolides võiks anda süsteemseid ja erialateadmisi: liikumine, toitumine, digiteerimine.“

Jan Hacker: „Kas õpetajad, kelle seas esineb palju läbipõlemist, on tõesti parimad terviseteabe edastajad?“

Stefan Bösner: „On olemas väga palju teavet ja ohtrasti juhendeid. Arstina soovin uute projektide asemel mõnikord sellist metaandmete otsingumootorit, mis filtreerib kogu info ja muudab selle ligipääsetavaks.“

Kell 13.00. Idee saab vormi

Töötoa meeskond koguneb taas ühiskoosolekule. Nüüd on neil palju ideid. Ent kuidas suudavad nad muuta need kasutuskõlblikuks ja neid katsetada? „Tulevik on liiga keeruline, et seda oleks võimalik põhjalikult läbi uurida,“ räägib Zwetana Penova. „Seepärast on kasulik panna esmalt kirja stsenaarium või luua tulevikukujutelmi.“ Esimese sammuna hindavad rühmad olemasolevaid käsitlusi, kasutades selliseid omadussõnu nagu „empaatiline“, „innovaatiline“ ja „realistlik“, ning seejärel valib iga meeskond ühe idee, millest arendada prototüüp. Penova annab neile veel ühe nõuande: „Ärge küsige, mis on selle idee juures valesti. Küsige hoopis, kuidas see võiks välja näha.“

Laual on legoklotsid ja ­kujud ning stseenid – pildid, mis on välja töötatud ühe tarkvaraettevõtte personalipoliitika innovatsiooni edendamiseks. Pildid, millel on kujutatud nutitelefone, inimesi, maju, linnu. Ühegi osaleja meelest ei ole veider mängida lelude ning laste kunsti- ja käsitöömängudega. Kõlab rohkesti naeru. Lõpuks: arutlemise asemel tegutsetakse.

Meeskond Kasutajad töötab liitreaalsuse rakenduse kallal, mis arvutab välja kasutajasobivuse skoori. Kasutajakogemuse spetsialist Claudia Sinnig kasutab väikest legokuju, kes pargib auto tee äärde ja sõidab rattaga linna. Süsteem, mida sümboliseerib nutitelefoni ikoon, tunneb selle automaatselt ära ja kiidab otsuse heaks: väikesele paberist mõttemullile ilmub uus skoor: +100 punkti.

Meinrad Lugan: „Selleks et inimesi mängima panna, võiksid asjaomased suunamudijad rääkida oma loo Instagramis.“

Timo Hertwig: „Tähtis on osata hinnata end teiste järgi.“

Claudia Sinnig: „Skoor ei saa olla liiga virtuaalne. Parim stiimul on ikkagi raha. Kas saame siduda skoori maksude või kindlustusseltsidega?“

Dominik Groß: „Muidugi peab sellises süsteemis osalemine olema vabatahtlik. Me ei taha, et patsiendiandmeid avalikustatakse. Ja tervisekindlustusfirmadel ei tohi olla ligipääsu krüptimata andmetele.“

Kell 15.00. Kerkib eesriie tuleviku eest

Pärast seda kui meeskond Kasutajad on esitanud oma idee ühiskoosolekule, on järg meeskonna Süsteem prototüübi käes. Ka see meeskond kirjeldab prototüüpi keerulises keskkonnas ning nad kasutavad väga sarnaseid ikoone ja sümboleid: dollarimärgid, nutitelefonid ja spordivarustus. Tundub, et meeskonnad lähenevad lahendusele kahest suunast. Meeskond Süsteem alustab rollimänguga. Stefanie Hirsch, kes on olnud kaks aastat stoomipatsient, kohtub üldarst Stefan Bösneriga. Meeleolu on pingevaba. Nad on üksteist paari tunni jooksul hästi tundma õppinud.

Stefan Bösner: „Tere, te näete hea välja. Kuidas saan teid aidata?“

Stefanie Hirsch: „Pärast viimast operatsiooni tunnen end ikka veel nõrgana.“

Stefan Bösner: „Te olete ka kõvasti alla võtnud. Mis te arvate, kui seame endale toreda eesmärgi võtta järgmise kolme kuuga viis kilo juurde? Võin teile retsepti kirjutada ja teile programmi koostada.“

Stefanie Hirsch: „Jah, kõlab hästi!“

Stseen lõpeb. Ette astub majandustegelane Ekkehard Mittelstaedt. „Leping on sõlmitud,“ ütleb ta peaaegu pidulikult. Toode, mille rühmitus ristib hiljem Tervisesemuks, premeerib osalejat – samamoodi nagu Paypali konto. Mittelstaedt selgitab põhimõtet: „Oletame, et ravi maksab 100 eurot. Patsient maksab alati 10 protsenti. Kui ta aga saavutab distsipliini ja ravinõuete järgimise abil arstiga kokku lepitud eesmärgid, saab ta Tervisesemu punkte, mida saab kasutada tervisekindlustuses. Proua Hirsch näeb teraapia edu oma silmaga – mitte ainult kehakaalu mõttes, vaid ka rahakotis.“

Rühma arvates on see põnev idee. Sest tegu on individuaalse eesmärgiga, mis hõlmab erisuguseid olukordi elus ning tervise ja ravi edukuse määratlusi. Sest see pakub raviga kooskõlalisi stiimuleid. Sest see paigutab patsientide ja tervisekindlustusfirmade vahele arstid kui usaldusisikud, kes jälgivad sõltumatult eesmärkide täitmist. Teisest küljest võivad sellest kasu saada ravikindlustusseltsid, sest suured jätkukulud vähenevad ja andmete põhjal saab ülevaate paljulubavatest ravimeetoditest. Tervisesemu prototüüp on kahtlemata uus ja uuenduslik – kuid kas see on teostatav?

Diplomeeritud füüsik, B. Braun Melsungen AG juhatuse liige: „Tänapäeval peavad ettevõtted osalema ühiskondlikus diskursuses täiesti uuel viisil. Meie vastutame selle eest.“

Epiloog

Ürituse lõpus kogunevad kõik taas ühiskoosolekule. Natuke väsinud, kuid üsna rahul. Osalejad ise näivad olevat üsna üllatunud, kui kaugele võib jõuda ühe päevaga, kui astuda välja oma harjumuspärasest raamist ja loobuda vanadest mõttemallidest.

Dominik Groß: „Igapäevaelus pöörame vabale loovusele liiga vähe tähelepanu.“

Julia Schröder: „Hea tunne on vahelduseks oma tornikesest välja tulla ja ette antud jutupunktid kõrvale jätta.“

Timo Hertwig: „Minu arvates on valem selline: suured eesmärgid, väikesed sammud.“

Mis veel töötoa päevast meelde jääb? Võib-olla avatus- ja vabadustunne, mis loodetavasti ei hääbu igapäevaeluga kokku puutudes. Arusaam, et heterogeensed ja mitut valdkonda koondavad rühmad annavad alati üllatavaid tulemusi. „Idee jagada jalutuskäikude ja jalgrattasõidu eest CO2-sertifikaate tundub mulle äärmiselt põnev,“ ütleb B. Brauni juhatuse liige Meinrad Lugan. Julia Schröderi sõnul on huvitav see, et „mõlemad prototüübid lähevad sellisest tervisekindlustusest, nagu me seda ammusest Bismarcki-ajast teame, märksa kaugemale. See on tõeline muutus“. Muidugi ei saa niisugust keerukat ja vastastiksõltuvat süsteemi nagu tervishoiusektor taaskäivitada ühe nupuvajutusega. Kuid see pole põhjus paigal tammuda. „Paindlik ja kiire mõtlemine ja tegutsemine,“ selgitab Meinrad Lugan, „on eriti tähtis sellistele suurkorporatsioonidele nagu B. Braun.“ Ta kujutab hästi ette, kuidas ettevõtte tervisekindlustuskava raames katsetatakse näiteks individuaalseid tervise-eesmärke, nagu pakkus välja meeskond Süsteem. Igal juhul on see teema õige varsti juhatuse koosoleku päevakorras. Ta lisab: „Kui ma täna midagi õppisin, siis seda, et meil ei napi ideid, vaid ruumi.“